fantaasia on jõhker.

Tuli praegu üks unenägu meelde:
Ükskord nägin mingit suht õudukat. Klassiekskursioonil olime alguses, ilus ilm oli, roheline muru, särki värki. Pärast jõudsime kuskil mere äärde, öösel, kus kõik sillad ja asjad olid jääst. Inimesed käisid ülituimade nägudega ringi. Ainult Siret ja Katrina itsitasid omaette, aga minuda ei rääkinud. Mitte keegi ei rääkinud, va üks kahtlane tüüp, kes seletas teooriat, miks ei tohi kahvleid ja nuge jää sisse peita.
Siis tuli üks suur tüüp, kes oli ekskursioonil, bussis, meie kirjanduse õpetaja. Aga solvus mu peale, kuna ta ei meeldinud mulle. Hakkas ka tuima näoga ringi kõndima. Loopis mingit prahti merre ja ma mölisesin temaga veits, et mina käisin alles Eestit koristamas ja see ei ole ilus, mis ta teeb. Pealegi tuli välja, et ta oli hoopis meremees. Ütles, et sõidab nüüd koju tagasi Norra. Luges mulle isegi oma aadressi ette, kuid ma ei süvenenud, sest ma naguinii ei kavatsenud talle külla minna, ega kirjutada vms, mitte et ma ebaviisakas oleks olnud.
vot, aitab. Endal hakkab ka imelik, et nii kahtlaseid unenägusid näen:D